Märkame taustajõudu: Kaupo, Olde Hansa klienditeenindaja

Inimesed ning töö inimestega on alati olnud minu tugevus ning Olde Hansa on töökoht, kus ma saan oma ekstravertsust välja elada ning inimestele elamust pakkuda. See lihtsalt sobib minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Kõige raskem on teenindajana hoolitseda “Klient on kuningas” suhtumisega külaliste eest – sest kui klient on kuningas, siis paratamatult ei ole kedagi temast ülemat ja ta kohtleb kõiki oma ümberkaudseid kui alamaid – kokkuvõttes kaotavad ikkagi nemad, sest nad jäävad heast elamusest ilma, aga siinkohal tasub ikka ja jälle meeles pidada fakti, et eksisteerib omaette klass inimesi, kes on nõus maksma muinasjutulisi summasid selleks, et viriseda ja neid ei saa ussi- ega püssirohuga kogemust nautima sundida.

Eks sõltub ikka inimesest endast, kas ta on kliendile tasutajõud, partner, elamuste pakkuja või hoopis mingi segav ja tüütu tegelane, kelle hea meelega võiks nähtamatuks muuta.

Kes ikkagi on taustajõud?

Üldiselt on taustajõud mu meelest see ressurss, mis kulisside taga protsessi liigutab või sellel liikuda aitab – kokad, kes roogi valmistavad, koristajad/nõudepesijad, kellest sõltub, kas kokkadel on kuhugi toite välja panna või kas teenindajatel on milleski lauda õlut vms viia. Ladu, kes kindlustab, et teenindajatel oleks midagi müüa ja kontor, kes kindlustab, et oleks, kellele müüa. Külalised ei näe neid jõude ja nad ei taju neid ning selles peitubki asja geniaalsus – kõige paremad on süsteemid, mille toimimist inimesed ei taju, sest protsessid on piisavalt sujuvad.

Kuigi ma ise olen külaliste jaoks tegelikult taustajõud, siis ma ise ei tunne ennast saalis taustajõuna – mina olengi elamus. Külalised ei tea seda võibolla majja sisse astudes, aga nad tulevad sinna minu pärast – ma ei juhtu lihtsalt Oldes samal ajal tööl olema, vaid see on minu mängumaa, minu laev ja kindlus – seal olen mina Jumal, kapten ja kindral. Selle suhtumise negatiivseks pooleks on olukorrad, kus külalised tahavadki, et mõni umbmäärane jõud neile lihtsalt toitu ette tassiks. Saan sellega hakkama, ent see on väsitav ja mõneti ka nüristav.

Säravad silmad ehk parim tunnustus

Vahel kinnitab mõni hetk või juhtumine mulle, et jah, ma sobin siia ja olen teinud õige otsuse. Iga laudkond, kelle silmad särama lähevad ja kes mind hämmingus vaatavad ja keskaegsusega kaasa tulevad, kinnitab mulle, et olen õiges kohas. Näiteks oli mul kord laudkond, kelle isand minuga luulevormis kõnelema hakkas. Ega ma saanud kehvem olla – pidin samamoodi riimis rääkima. Julgen väita, et kõigil (ka teistel laudadel, kes juhtumisi seal olid ja keda ma otseselt ei teenindanud) oli selle tõttu palju ägedam õhtu.

Olen mõelnud, et milline on kõige parem tunnustus, mida külaline klienditeenindajale teha saab. Ma arvan, et kinkida teenindajale kompott positiivsetest emotsioonidest ja rahast. Need peavad olema tasakaalus. Laud, kes teenindajat pool tundi kätleb, tänab ning kiidab, ent kellest midagi maha ei jää, on tüütu, sest nad sunnivad teisi laudu ootama. Laud, kes lihtsalt jootraha maha jätab ja minema jalutab, on aga külm ja jätab kergelt paha maitse suhu – mind jääb tihtipeale  kummitama tunne, et midagi oli valesti. Need kaks asja peavad olema tasakaalus – inglastel on selle kohta ütlus: put your money where your mouth is.

Kokkuvõttes koosneb Olde Hansa paljudest erinevatest taustajõududest – mina olen selleks klientidele, kuigi, nagu ütlesin, tunnen end pigem partneri ja elamuste pakkujana. Mulle omakorda on oluliseks taustajõuks perenaine ehk vahetuse vanem – me kõik sõltume tema otsustest ja hinnangutest ning kogu maja kukuks ilma selle rollita kokku – ent ta töötab taustal. Kui ta teeb oma tööd hästi ning maja töötab temaga kaasa, on tööjõud alati õigesti reguleeritud. Teadmine, et keegi vastutab kogu maja eest, laseb mul teenindajana muretult tegeleda sellega, mida ma kõige paremini oskan – elamuse pakkumisega.