Viljandimaa taustajõud Tauno Lipp: erasektorilt toe leidmine on kulgenud üllatavalt hästi

Viljandimaa taustajõuks valitud Tauno Lipp ostis Credit24 poolt läbi viidud konkursil auhinnana teenitud 500 euro eest kohalikule võrkpalliklubile drooni.

32-aastane Lipp pole tavaline mees. Kõigest neli aastat tagasi Tallinna Selveri sidemängija ja kaptenina Eesti võrkpallimeistriks tulnud Lipp on tänaseks mängijakarjääri juba kaugele seljataha jätnud ning tegeleb kodukandis Viljandis võrkpallile elu sisse puhumisega.
“Tulin tagasi koju kaks ja pool aastat tagasi,” ütleb Lipp. Selle ajaga on ta Viljandisse rajanud võrkpalliklubi, kuhu kuulub tänaseks juba 200 liiget. Number üha kasvab. Lipp ise tegeleb sisuliselt kõigega: klubi juhtimisest ja toetajate otsimisest kuni pisikeste vollehakatiste ja Eesti esiliigasse tehtud meeskonna juhendamiseni. Lisaks korraldab ta Viljandimaal läbi suve vältavat rannavolle karikasarja ja juhib kogu Eesti karikavõistluste sarja. Kui tüdrukute võrkpalli on Viljandimaal au sees hoidnud Keerutajate pere, siis poiste võrkpalli lippu hoiab kõrgel just Lipp.
Kas taolise tempo pealt suvel mõni nädalavahetus vaba ka tuleb? “Eelmisel suvel polnud päevagi, mil ma poleks rannas olnud,” muigab tumedapäine Lipp. “Isegi siis, kui parasjagu seoses rannavõrkpalliga Viljandis rannas polnud ja perega näiteks Pärnusse puhkama läksime, jõudsime lõpuks ikkagi mere äärde. Aga sel aastal peaks augustis tulema üks-kaks vaba nädalavahetust.”
“Minu eesmärk on propageerida sporti laiemalt,” sõnab Lipp, kui jutt läheb tema tööle. “Ma olen küll võrkpalliinimene, aga löön kaasa ka muudes ettevõtmistes. Noortega on sama asi. Minu kui treeneri jaoks on peamine see, et nad liiguksid. Ja küll nad siis lõpuks võrkpalli ka leiavad, kui neile see ala meeldib ja sobib.”
Lipp ei salga, et tahaks noorteklassides oma hoolealustega peagi ka kõige kõrgemate kohtade nimel võidelda. Kerge see aga olema ei saa. “Nuputasin tükk aega, kuidas saada võistlustel U16 ja U18 vanuseklassis Tallinnas tegutseva Selveri võrkpalliklubi noortele vastu. Nad löövad massiga, sest vanemates vanuseklassides pannakse Õismäe ja Pirita treeninggrupi paremad poisid-tüdrukud kokku. Viljandi linna lastega üksi neile vastu ei saa, aga nüüd, mil oleme hakanud Viljandimaal laiemalt võrkpalli treeninggruppe looma, on see võimalik, sest maakond tervikuna on meil ikkagi juba küllaltki suur. Saame panna samamoodi alates teatud vanusest näiteks Mulgimaa noore ja Suure-Jaani noore koos treenima ja võistlema. See on ka poistele endile hea lahendus, sest arenguks on vaja treenida igapäevaselt sarnase tasemega mängijatega. Lisaks on neil nüüd kohaliku esiliiga klubi näol olemas ka selge siht, mille poole püüelda.”
Eesti esiliigas mängiv Viljandi Võrkpalliklubi püüdis möödunud sügisel pilke, sest hooaja esimestel mängudel, mil publik veel saali lubati, oli amatööride mänge vaatamas Viljandi spordihoones täismaja ehk pool tuhat inimest. Võrdluseks: keskmist esiliiga mängu käib Eestis vaatamas heal juhul mõnikümmend inimest. “Tänavune hooaeg jäi ikkagi poolikuks,” tunnistab peatreener. “Me ei saanud koroona tõttu erasektorile ega ka publikule päris lõpuni näidata, kui hästi suudame mänge korraldada. Uueks hooajaks on mõned plaanid juba tehtud, aga neid ma veel ei avalikusta. Selge on see, et kui me tahame võidelda esiliigas esikoha nimel, peame võtma mõne mängija meistriliigast või esiliiga tippudelt juurde. Sel aastal hakkab meie esiliiga võistkonnas, muide, mängima ka juba esimene oma noorteklubi mängija, kes saab peagi 15-aastaseks.”
Lipu eesmärk on mängida Viljandiga mõne aasta pärast Eesti meistriliigas. Julge sammu tegemisega ta aga ei kiirusta. “Meistriliigasse minemiseks peame olema selleks täielikult valmis. Nii kaua, kui paugutatakse selliste eelarvetega nagu viimastel aastatel, ei saaks meil kõrgliigas kerge olema. Aga kui turg muutub soodsamaks ja tekivad ehk ka uued tuled, siis mine sa tea,” jätab ta küsimuse õhku.
Spordivõistkondade juhtidelt on viimastel aastatel kostunud nurinat, et ettevõtjad ei tahtvat neil päevil sporti kuigi palju toetada. “Minu kogemuse põhjal on erasektorilt toe otsimine kulgenud isegi üllatavalt hästi. Ühtpidi on see kergem kui pealinnas, teisalt pole summad suurlinnaga võrreldavad. Aga inimesed, kes on valmis sporti toetama, on Viljandis olemas. Julgen täna väita, et Viljandi Võrkpalliklubil on kindlasti esiliigas suurim eelarve,” kiidab Lipp kodukandi ettevõtjaid.
Lipp on öelnud varasemalt välja, et soovib tulevikus just treenerina ka tipptasemel end proovile panna. “Ma pole Eesti meistriliigas treeneritööd otsinud, sest arvan, et lihtsam ja parem on oma klubi kõrgliigasse viia. Ja kui tekib millalgi võimalus astuda karjääris veel samm või kaks edasi, siis tahaksin seda teha. Minu eesmärk ongi hetkel tõmmata Viljandis võrkpallivärk sedasi käima, et ma ei peaks ühest hetkest siin enam ise igapäevaselt füüsiliselt kohal olema. Distantsilt hoiaksin aga klubi tegemistega kindlasti sidet ka tulevikus,” teab Lipp.
Credit24 taustajõudude konkursil enim hääli saanud Lipp on 500-eurosele auhinnale kasutuse juba leidnud. “Ostsin klubile selle raha eest drooni,” ütleb ta. “Sõber pakkus juba varem, et müüks klubile 1500-eurose drooni 500 euroga. Olin kahe vahel – kas osta või mitte. Aga nüüd, mil auhind tuli, oli kohe kõik selge: ops, see raha lähebki drooni soetamiseks! Meil on olemas ka inimene, kes klubi reklaamide ja muu taolise jaoks oskab sellega lahedaid videoid teha.”
Ja lõpetuseks: millal näeb esimest Viljandi Võrkpalliklubi kasvandikku Eesti koondises mängimas? “Ma julgeks rohkem midagi ennustada, kui teaksin, kui pikaks poisid kasvavad,” naerab Lipp, kes ise lõi võrkpallis läbi seejuures võrdlemisi lühikese mehena. “Esimesed meie päris pisikesest peale klubis treeninud kasvandikud on sündinud vahemikus 2009-2011. Arvan, et keegi neist võiks juba jõuda koondisse küll,” vastab Lipp õhtul kell 11 tehtud intervjuu lõpetuseks. Muide, asjaajamistega tegelebki ta tihti hilisõhtutel ja öösiti, mil laps on magama pandud ja sõbrad-tuttavad ei helista ega kirjuta. Siis saab rahulikult töötegemisele keskenduda.
Credit24 algatas möödunud sügisel uue projekti, mille eesmärgiks on leida iga maakonna suurimad spordi taustajõud. „2020 oli kahtlemata väga muutusterohke aasta. Kui püüda kogu COVIDi kriisis leida midagi positiivset, siis on see just inimeste enda ümber märkamine ja toetamine,“ selgitas nende turundusjuht Annika Parm.
Tema sõnul on spordis enamasti pildis võitjad. Ent selleks, et saada võitjaks, on tulnud läbida pikk tee, mille jooksul on võitjat saatnud tema tasutajõud. „Olgu selleks sportlase treener, füsioterapeut, meeskonna bussijuht või andudnud fänn, kes igal võistlusel tribüünil kaasa elab. Nende inimeste roll on tegelikult erakordselt suur ja ilma toetavate taustajõududeta ei oleks meil ka täna mitte ühtegi võitjat,“ rõhutas ta taustajõudude olulisust.
Samuti oli ettevõtte jaoks oluline väärtus see, et nad saavad anda oma panuse kohalikku spordielu edendamisse, liikudes konkursiga maakonnast maakonda. “Spordi taustajõu konkurss on mõeldud just nende inimeste tänamiseks ning esiletoomiseks, kes kohalikku sporti arendavad ning panustavad,“ kinnitas Parm. „Minu jaoks on spordi suurimad taustajõud inimesed, kes järjepidevalt panustavad spordi edendamisse. Kindlasti ei pea ma silmas ainult tippsporti, vaid ka rahva tervist ja liikumist. Võrdselt suured spordi taustajõud on nii kohaliku küla elanike discolfi rajale meelitaja kui tippsportlase treener. Mõlemad annavad enneolematu panuse kellegi teise heaolu nimel,“ lisas ta.